#14 Ebaõnnestumine on alus õnnestumiseks [Ebaõnnestumiste päev 2017]

#14 Ebaõnnestumine on alus õnnestumiseks [Ebaõnnestumiste päev 2017]

Tänane saade on täis ebaõnnestumist. Nimelt oli meie saatejuhil, Kristjan Raudel, suur au osaleda Ärikatla väga populaarsel üritusel „Ebaõnnestumiste päev 2017”, mis leidis aset 21. oktoobril. Seal oli tal võimalus küsida sellistelt ebaõnnestujatelt nagu Elari Tamm, Ragnar Sass, Urmo Soonvald, Merilin Taimre (Paljas Porgand), Ott Kiivikas, Maria Helbling, Villu Arak, Madis Müür, Annika Arras ja David O'Brock, mis on nende põhilised ebaõnnestumised ja elulised õppetunnid. Nagu me teame, kui sa ebaõnnestud ja sellest õpid, siis tegelikult on see alus õnnestumiseks. Või kas ikka on? Vaata saadet ja saa teada!

Täname Ärikatelt, kes üritust korraldas ja läbi viis, ning Delfit, kes päeva videosse võttis! Aitäh pildi eest, Jan-Erik Tõeleid!

Elari, kui sa vaatad oma tänast positsiooni ja seda, mis sul täna kõik on, siis mis on tegelikult need 20% sinu tegevusi ja harjumusi, mis on loonud sulle tänasest õnnestumisest 80%?

Elari Tamm: Ma pean teile tunnistama, et see 20% on tegelikult mõtteviisi muutus. Ma tean seda, et inimesed, kui me räägime materiaalsest edust, kes suudavad teha 5000, 10 000 või 50 000 kuus endale sissetulekuks, mõtlevad oluliselt erinevalt. Aga selle mõtteviisi taga on mingi harjumus. Ma arvan, et ma olen püüdnud keskenduda oma mõtteviisi mustritele. Küsida, mis mind aitab ja mis mitte. Sisenarratiiv on põhiline vaenlane enamus inimestele. Mida sa räägid iseendast ja mida sa räägid nendest, kellest sa peaksid hoolima. Ma arvan, et ma olen kohati liiga enesekriitiline, et mõelda, mis mind aitaks ja mis aitaks neid, kellest ma hoolin.

Mis su suurim õnnestumine on?

Elari Tamm: See on saada tagasi. Ma isegi mäletan seda. See oli siis, kui ma saatsin oma kõige esimese blogiloo välja ja ma ei julgenud kellelegi teisele seda saata kui oma isale. Ja siis ta kirjutas vastu, et „tubli poeg, tubli, anna minna”. Minu meelest see oli äge.

Mis on need harjumused ja tööeetilised käitumisnormid alustavate ettevõtjate hulgas, mis tegelikult annavad neile tõenäosust 80% õnnestuda?

Ragnar Sass: Iga start-up hakkab pihta ühest asjast ja see on inimesed. Nende inimestega koos töötamisest ja ka sellest, kas nad suudavad läbi nende raskuste minna. See on kõige otsustavam asi. Näiteks, kui lugeda Ben Horowitzi raamatut „The Hard Thing About Hard Things” – soovitan siiralt lugeda kõigil, kes vähegi on huvitatud start-upidest. Ta asutas kõige edukama Sillicon Valleys asuva riskikapitali firma, aga ta oli kahe nädala kaugusel pankrotist kordi. Ja ühes sellises olukorras, kui ta oli kahe nädala kaugusel pankrotist, otsustas ta firma börsile viia. See on väga raske! Aga on üks asi, mis teeb start-upi edukaks. Sul on väga tugev tiim, kes ei anna alla. Kindlasti on mingi hetk, kui sa pead aru saama, et see ei toimi. Aga esimene põhjus, miks start-upid ebaõnnestuvad on lihtsalt see, et tiim lagunes tükkideks.

Mis teeb Pipedrive’ist parima tööandja?

Ragnar Sass: Me valime ülihoolikalt igat inimest, keda me tööle võtame. Meil on viis-kuus intervjuud ja sa saad alati kokku vähemalt ühe kaasasutajaga. Järgmine asi on selles, et iga töötaja, sõltumata ametikohast, saab meie firma aktsiaid. See on põhimõte, sest kui me sind välja valime, siis oled sellest päevast alates meie partner. Ja me hoolime ka sellest, kuidas see inimene 3-5 aastat siin saab kasvada ja edasi liikuda. Kui me ei näe seda teekonda, siis me pigem seda riski ei võta. Kui me näeme, et sellel inimesel on meiega kattuvad väärtused, siis me panustame maksimaalselt sinna, et see inimene areneks ja kasvaks koos meiega. Palkadest. Näiteks support’is, kuhu saavad kõik lihtsurelikud tulla, kui nad oskavad väga hästi inglise keelt, siis me seal samamoodi maksame tihtipeale 40-50% rohkem kui teised firmad Eestis, kes palkavad support’i inimesi. Me vaatame, kuidas sellel inimesel oleks tegelikult ka hea olla, et ta saaks tulla tööle ja anda endast parima ning meie pakume sulle parimat, et sa saaksid keskenduda olulisetele asjadele.

Rääkisid meile, et kui sa saad mingi väljakutse, siis sa soovitad vaadata oma oskusi, võrrelda neid reaalsusega ja olla enda suhtes aus. Kui seda loogigat järgida, siis kas ei oleks nii, et meil ei oleks selliseid toredaid Eesti ettevõtteid nagu TransferWise, Pipedrive ja Taxify?

Urmo Soonvald: See, mis ma rääkisin oli personaalne. Ma rääkisin iseendast. Ma arvan, et need inimesed, kes on teinud kõiki neid asju, on olnud endas kindlad, et nad õnnestuvad. Neil on enesekindlus nii kõva. Ma ei taha lähtuda sellest, et teadmatus teeb õndsaks. Unistada peab suurelt, aga ma ei võrdleks start-upe sellega, kuidas mulle anti võimalus aastal 1998 juhtida ajalehte. Start-upidega on teistmoodi. Ma arvan, et selle võlu ongi see, et ma istun autosse, panen osaliselt silmad kinni, ma tean, kuhu ma peaksin jõudma, ja panen gaasi põhja. Ja mõned jõuavad kohale. Ma arvan, et start-upide puhul on see okei. Kui ma võtsin Sõnumilehe üle, siis ma olin nagu laps autodroomil ja alguses esimesed kuus kuud tegin ühe koha peal ringe ning alles siis hakkasin sõitma.

Rääkisid, et oled tipus. Oled sa valmis reaalselt tipust alla ka kukkuma? Mis su ettevalmistused selle jaoks on?

Merilin Taimre: Ma arvan, et seda tuleb mingi hetk kindlasti nii või naa ette. Iga inimene peab olema selleks valmis. Ma arvan, et kui ma kukun, siis ma pean midagi muutma nii, et ma saaksin tagasi sealt üles tulla. Aga ma kunagi ei valmista end ette negatiivseks, vaid pigem teen kõike, et tagada endale mingisugune seljatagune positiivseks. Ehk siis, ma teen ära nii palju, kui ma praegult suudan ja tunnen, et mu võimetes on olemas, ning kui midagi ka nihu läheb, siis eks ma pean veidi enda mõttemaailma ringi muutma ja hakkama tegelema millegi muuga.

Sa oled tegelenud ka bikiinifitnessiga. Kas seal võistlemine oli sinu jaoks õnnestumine või ebaõnnestumine? Ja mida see kogemus sulle kõige rohkem andis?

Merilin Taimre: Kusjuures see oli üks selliseid kohti, kus ma panin hästi tähele, kui eri tüüpi inimesi on. Ühed näevad kõiges halba. Isegi, kui midagi saavutatakse või läbitakse mingi suur raskus, siis ikkagi, kui ei saada esimest kohta, siis on kõik halb ja siis on ebaõnnestutud. Mu eesmärk ei olnud saada parimaks Eestis. Minu eesmärk oli näidata naistele, kuna see on hetkel väga populaarne ala, et see on väga raske ala ja et niisama lihtsalt sinna ei mindaks. Ma sain vist viienda koha Eesti meistrivõistlustel ja nii paljud tulid mulle ütlema, et „oh, nii kahju, et sa ei võitnud, aga tubli olid”. Ja mind ajas nii närvi, kui keegi üldse suutis öelda, et “nii kahju”, sest ma olin hinges nii õnnelik. Ükskõik, kas see oli viies või kolmas koht. Minu jaoks oli number üks asi see, et ma tegin selle ära. Ma tundsin, et ma olin suurim võitja. Naljakas oli näha, kuidas mõni inimene vaatab asja nii tagurpidi. Musta nähakse alati enne.

Ott, sina kui maailma tippsportlane. Sportlastel on teatud harjumused, mis pikas perspektiivis tagavad selle edu. Mis on sinu 20% harjumusi, mis on loonud sulle tegelikult 80% sellest tulemusest?

Ott Kiivikas: Siin on väga oluline asi, mida ma teen teistmoodi kui enamus sportlased – ma ei ole liiga palju sportlane. Mida see tähendab? Vaadake, tihti inimene fokuseerib ennast ühes valdkonnas, et nüüd ma olen tippsportlane ja nüüd ma ainult söön, magan, treenin ning kõik muu elu jääb minu jaoks seisma. Jah, teatud perioodil, näiteks nädal enne meistrivõistlusi, ma olen kindlasti mingis režiimis. Aga uskuge mind, kohe kui see võistlus läbi saab, siis ma unustan ära üldse, et ma sportlane olen. Ma pean ennast stepslist välja võtma. Kui ma seda ei teeks, siis ma ei kujuta ette, et ma suudaks seda 25 aastat teha.

Räägime natukene usust. Sa rääkisid eneseusust äärmiselt palju. On kaht sorti inimesi – ühed usuvad, et neil on õigus, teised usuvad, et neil ei ole õigus. Lõpuks mõlemal on õigus. Kust siis see usk sinu ellu tuleb?

Ott Kiivikas: See oli küll väga sügav ja filosoofiline küsimus. Ma pean tunnistama, et ma usun millegi olemasolusse, aga ma arvan, et ma olen nagu enamus eestlasi, kes ei ole süvausklikud. Minu peas need asjad on ikkagi nii, et ma proovin selekteerida välja need valdkonnad või asjad, kuhu ma tahan jõuda. Ja ma proovin aru saada, mil moel ma läbi oma veendumuse ja usu saan sellele tulemusele või sinna jõudmisele kaasa aidata. Kogu see eneseusu asi on selline laialivalguv ja keegi kogu aeg proovib seda eneseusku kõigutada. Ega seda pole lihtne hoida kogu aeg fookuses. Ma ei usu, et see mõte peabki olema fookuses 24/7 ja 365 päeva aastas. Vahel peab laskma vabaks ka. Sügav fokuseerimine toimub ikkagi siis, kui hakkab mingi selge ettevalmistus.

Kuidas on olla kolmekümneselt sellise ettevõtte juht, kes teeb ainult 40 mijonit käivet? Kuidas see sul õnnestunud on?

Maria Helbling: Siin on natukene õnne ka olnud. Ma arvan, et ma olen lihtsalt üritanud oma tööd teha nii hästi kui võimalik. Ja, mis seal salata, õigel hetkel olen ka käe tõstnud ja öelnud „palun vali mind”. See on võib-olla asi, mille paljud inimesed, eriti noored, jätavad tegemata. Lihtsalt ennast esile push’ida. Natukene tuleb nahaalne ka olla. Tahaks öelda, et hea töö kiidab iseennast või, kui enda asja piisavalt hästi teha, siis keegi märkab.

Kui sa peaksid kõik oma tegemised, mis sa täna teed oma järeltulijale. Ja sul on üks minut aega temaga kohtumiseks, siis kuidas sa seda minutit kasutaksid?

Villu Arak: Las nad olla vabad ise oma asju ja vigu tegema. Kui mul õnnestub neile mingi turvaline päästevõrk alla panna, kuhu nad julgelt kukkuda võivad ja tagasi põrgata, siis see oleks tore. Kõik muu on nende enda teha.

Sinu kohta võib öelda self-made man?

Madis Müür: Ma ei usu seda. Ma ei usu, et keegi on self-made man. Selle kohta oli Schwarzeneggeril ka hea video – kõik need saavutused, mis me oleme saavutanud, on ikkagi koostöös teistega. Teistelt oled õppinud, teised on sind toetanud. Õnneks on endal ka toetust olnud.

Pokkerimängus, kas teiste kaotused sind kripeldama pole jätnud?

Madis Müür: Ei ole. Pokker on siiski meelelahutus. Nagu iga meelelahutus, siis see maksab. Hobimängijate hulgas neid sõltlasi ei ole nii palju ja nad teavad, kui palju nad kaotada saavad. Ma eeldan, et nad teevad ikkagi ratsionaalseid otsuseid.

Kas su elu eesmärk on finantsiline kindlustunne või on mingi muu isiklikum, emotsionaalsem eesmärk?

Madis Müür: Finantsiline kindlustunne mingis mõttes on juba saavutatud. Praegu mul üks eesmärk on pigem just tagasi anda. Näiteks jagan häid nõuandeid investeerimise kohta blogis rahaasjad.ee . Teine aspekt on see, et investeerin start-upidesse ja alustavatesse ettevõtetesse ka.

Annika, sina oled ilmselt õige inimene, kellelt küsida seda, et mis on see 20% põhjuseid, mis ühe inimese viib poliitikasse?

Annika Arras: Ma arvan, et seal on kaks ühendavat joont. Enamasti on see rahulolematus. See on rahulolematus mingisuguse olukorraga selle inimese elus ja sellest rahulolematusest tuleb veendumus, ootused, et see konkreetne inimene suudab seda parandada. Need rahulolematuse põhjused ei pruugi alati olla äärmiselt ühiskonnale kasulikud. Need võivad olla teinekord väga isiklikku laadi. Isegi palk. Aga jah, ma arvan, et see on rahulolematus, ja see viib edasi ju.

Mis sa arvad lähenemisest, et iga inimene peaks keskenduma oma tugevustele mitte nõrkustele? Tõmmates paralleeli sinu looga, kuskohas matemaatika kaks ja läksid finantsanalüüsi õppima.

Annika Arras: Mingis kontekstis on küll õige, et tuleks keskenduda tugevustele. Aga mina sain aru, et ma tahtsin elus teha mingisuguseid asju ja see minu nõrkus takistas neid tegemast. Ma poleks elu sees teinud oma restorani, kui ma ei oleks läinud EBS-i õppima seda, mida ma läksin. Oleks mulle keegi öelnud 12. klassi tunnistust vaadates, et ühel päeval sa teed ise oma ettevõtte raamatupidamist, siis ma oleks ta kuu peale saatnud. Mingil perioodil see tugevustele keskendumine on õige, aga ühel hetkel need nõrkused hakkavad pidurdama su arengut.

Mis on see üks sündmus, mis tegelikult on see kõige olulisem sündmus sinu elus?

David O’Brock: Esimese lapse sündimine. See ongi meie terve elu mõte, et me saaksime oma geene edasi anda.

Mis on sinu TOP 3 raamatut?

David O’Brock: „Art of War”, „Tao Te Ching” ja „Sapiens”. Ma soovitan viimast, see on isegi eesti keelde tõlgitud. Väga paks raamat, aga annab väga hea ülevaate, kust me tulime ja kuhu on võimalik minna. „Art of War” on väga hea äri käsiraamat. Ja „Tao Te Ching” on lihtsalt selline mõnus filosoofiline käsiraamat.

 

Hoia end saatega kursis

Kõige lihtsam viis hoida end saate uute osadega kursis, on täita allpool olev vorm ning jätta sinna oma eesnimi ja e-post. Kohe, kui uus osa YouTube'i kanalisse üles laetakse, anname sellest kontaktilistile teada.

Teine võimalus on vajutada subscribe meie YouTube'i kanalis ja klikata kellukese peal, et tellida endale teavitused.

Jälgi meid ka Facebookis ja Instagramis.

#15 „Juhtimine on ainult väljavalitutele?” Elari Tamm [Arco Vara]

#15 „Juhtimine on ainult väljavalitutele?” Elari Tamm [Arco Vara]

#13 „Toote lansseerimine: üks nädal ja 100 000+ eurot” Roland Tokko [Edu Akadeemia]

#13 „Toote lansseerimine: üks nädal ja 100 000+ eurot” Roland Tokko [Edu Akadeemia]